Kus on õpilase palk?

Tänapäeval on hariduse mõiste viimase saja aastaga oluliselt muutunud. Enam ei astu esimesse klassi kirjaoskamatud eluvõõrad võsukesed. Lapsi ei saadeta kooli mitte teadmistejanust, vaid kohustusest riigi ees. See tähendab, et igal noorel kodanikul on teenistuskohustus nominaalõppeaja ulatuses. See ei erine oluliselt tööl käimisest, ainult tasu poolest. Iga noor riigi kodanik, kes täidab antud kohustust riigi ees, peaks saama sellele väärilist tasu. Erinevalt täiskasvanutest on õpilastel lisakoormus koduste tööde näol. Nemad peavad seega tegema lisatunde väljaspool tööaega. Ka need tunnid peavad olema tasustatud.

Kooli standartne ja piiritletud programm ei lase õpilastel arendada oma erilisi andeid ja seetõttu peab neid õppima oma vabast ajast. Spordiala või muusika instrumendi omandamine tuleb alles peale seda, kui põhitöö on õpitud.

Meie õpilaste töökoormus on kohati tööl käimisest suurem, aga tasu selle eest on vaid soe supp ja köetud klassiruum. Kui meil kogub populaarsust ideoloogia kodanikupalgast, siis esimesena tuleks kaaluda just meie noorte kodanike töö õiglast tasustamist. Iga koolis käiv laps peab saama kuupalka. Minu ettepanek on kehtestada lineaarselt kasvav päevaraha alates esimesest klassist. Esimese klassi õpilane peaks saama 1€ päevas, teises klassis saab 2€ päevas jne. kuni 12. klassini, kus päevaraha summa oleks vastavalt 12€. Eliitkoolides peab see olema vastavalt töökoormusele kõrgem. Selliselt saavad meie noored kodanikud kätte ka oma finantshariduse ning nende vanematel on stiimul ja motivatsioon oma laste koolitööd toetada.

Millise finantshariduse saavad meie noored kui nad kasvavad üles oma vanemate rahakotil, peavad hakkama saama vaid taskurahaga ning tööturule ei ole neil asja nii kaua, kuni nad on alaealised.

Noortele tuleb anda võimalus majandada oma sissetulekuga ning väärtustada nende panust haridussüsteemi püsimajäämisesse ja edaspidisesse arengusse. See annab täiendava impulsi ka meie tarbimisturule ning elavdab sisemajandust. Kui te küsite, kust see raha võetakse, siis soovitan vaadata kõigepealt meie sõjaväe poole, mis sööb iga aasta ära 2% meie SKP’st ja jagab selle laiali NATO organisatsioonide vahel.

Lapsed käivad koolis riigi huvides, et Eesti Vabariik saaks müüa oma vara korporatsioonidele. Kooliprogramm on koostatud riigi poolt. Seal on vähe eluks vajalikke õppeaineid. Rõhku pannakse vasaku ajupoolkera arendamisele ja parema ajupoolkera pärssimisele, et kasvatada õpilastest kuulekad alluvad e. Koopiamasinad. Kui keegi tahab väita, et see on nende laste endi huvides, siis ma küsin, et miks lapsed siis ise ei naudi koolis käimist? Kas meie lastel on midagi viga, et nad põlgavad kooliprogrammi ja naeruvääristavad pedagooge?