Elva Edulugu – 4. osa

Kevadel kui linnavalitsuse plaani avalikustamisest oli möödas olnud juba aasta aega, jõudis uudis Tallinna meedia kõrvu, kes otsisid mind üles ning soovisid teha intervjuud. TV3 saade Kuu Uurija otsustas teha saate sellest, kuidas me peame linnavalitsusega lahinguid, et kaine mõistus ahvatlevale raha summale peale jääks.  Mind rõõmustas see uudis väga, kuna see võimaldas meil minna teemaga laiema auditooriumi ette. Nüüd sai edastada sõnumit Eesti vaatajatele selle kohta, et väikelinna kodanikud peavad silmitsi seisma pimeda kapitalismiga, mis on nõus raha nimel hävitama kesklinna pargi koos elujõus kõrghaljastusega. TV3 Saade kukkus välja suurepärane.

Saatejuht kasutas selliseid väljendeid, mis panid paljudel kukalt sügama.

  Ka minu sõnu interpreteeriti kohati valesti.

 Isegi Facebookis oli meie uudis laineid löömas.

Kuid sellest ei piisanud ja linnavalitsus läks oma plaaniga edasi. Mindi koguni nii kaugele, et ka saatele esitati süüdistus valeandmete ja laimu levitamises.

Asi kiskus inetuks. Nüüd hakkasid juba meie enda linna kodanikud vaidlema selle üle, et kas on mõtet park hävitada või mitte.

Ma otsustasin teha veel ühe saate, et juhtida inimeste tähelepanu sellele, kui jabur see teema vaidlemiseks on. Elva linnas on arendamist vajavad tööstusrajoonid, mis ootavad kaubandust.

Tõstsin isegi linnavalitsuse eskiisis esitatud illustratsiooni kaubanduskeskusest ümber selleks ettenähtud kohale linnas. (Photoshopis 🙂

Ja selle koha peal sai mul jõud otsa. Ma tundsin, et olin jäänud selle murega üksi. Kõik ütlesid mulle: “Unusta see Park, sa ei saa niikuinii midagi enam muuta.” Oli jäänud veel üks austatud linnahärra Rein Abel, kes mind selles mõttes toetas algusest peale. Tema oli selles linnas üles kasvanud ja vaatamata oma edule ei jätnud seda linna kunagi maha, mille eest talle suur au ja kummardus minu poolt.

Ma pidin kolima Tallinnasse ja ajasin asja edasi distantsilt. Kolisin täpselt selle koha peale, kus aknast paistis hiljuti maha raiutud Hõbepaju koht.

Läksin siis sinna koha peale mediteerima, et lepitada osapooled ja saada andestust Maaemalt, kellega me nii hoolimatult ümber käime. Palusin vabandust kõigi nende magavate inimeste eest, kes täidavad mõtlematult käsku. Tundsin kaasa kõigile nendele inimestele, kes “peavad” kuuletuma süsteemile, et elus püsida. Tänasin südames kõiki neid inimesi, kes ennast ohveradavalt kaitsesid seda puud viimase hetkeni, kuni nad sealt kumminuiadega vägisi minema peksti.

Järgmisel hommikul peale seda, kui olin puu juures käinud andeks palumas, juhtus IME! Mulle helistati Elvast ja pisarsilmil teatati, et park jääb alles. Erakorraline vallavalitsuse koosolek hääletas detailplaneeringu maha, linnavalitsusele avaldati umbusaldust ja pargi kaitsjad võisid taas vabalt hingata. Ma olin õnnest pöörane. Poolteist aastat eesti jonni ja järjepidevat tööd kandis kokkuvõttes vilja. Meie Park jäi alles! Aitäh kõigile, kes minusse uskusid! Tänan kõiki, kes ei kaotanud lootust! Suured kallistused kõigile, kes mind toetasid!

Loe, kuidas see lugu alguse sai.