Haavapuu sosistas,
Nii et pihlakas punastas,
Kasel kelmikad kollased kiharad.
Tamm ajas oksad laiali
Ja kuusk puhkes nutma.
Mets on täis tundeid,
MIda me ei märka.
Metsa elanikud on puud,
Keda me ei kõneta.
Metsa tullakse vaikust ammutama
Kõrvulukustavat metsakohinat kuulama.
Kui inimene mõistaks puude keeli,
Ei söandaks puud maha võtta enam keegi.
Sest puu on looduse ehk loodu osa,
Nii nagu sinagi – inimkonna võsa
Su mets on täis müra
Ja kahjulikke aineid.
Su metsas kohtab harva
Inimesi kaineid.
Sa oled oma metsa
Loodusesse viinud
Ja võõra metsa võsukesed
Rahaks maha müünud.
See pole sinu oma,
Isegi kui paber seda ütleb.
Sa ei saa loodust omada,
Saad võtta sealt vaid tükke.
Sa oled siin vaid külaline
Sa pole mingi kuningas –
Sa oled ori.
Sa oled inimkonna ori.
Sa ei ole vaba.
Teisipäeva hommikul
Ei külasta sa raba.
Loodusesse sa harva satud
Kõik mured pudelisse matad.
Kuigi mets on sinu rohi
Ja seda hävitada ei tohi.
Taskuraamat 