Eesti Kaitsevägi

Meie kaitsevägi võiks olla oma nime vääriline. Juba ammu ei ole tegemist kaitseväega, sest meie väed on agressorite liitlased. Meie sõdurid käivad juba aastakümneid vallutusretkedel Iraagis, Afganistaanis ja salajastel missioonidel. Vastutasuks saame sadu psüühiliselt haavatud mehi ja lubaduse, et rünnaku korral meile tullakse appi. Millist rünnakut me kõige rohkem kardame. Kas meil on ikka see foobia Venemaa ees? Venemaa ei pea meid enam ründama. Neil on odavam meid ära osta. Ja seda nad ka teevad. Iga aastaga kasvab vene omanike arv meie ettevõtetes. Suuri korporatsioone juhitakse kas otse või kulisside tagant Venemaalt. Tõeline oht tuleb hoopis Lõunast. Meie peaksime pelgama hoopis põgenike rünnakut siia maale. Kui meie elatustase tõuseb piisavale tasemele, muutub Eesti riik atraktiivseks Lähis-Ida ja Aafrika rahvaste jaoks. Selle rünnaku eest ei kaitse meid hetkel ükski lepe. Meie piirid on avatud ja me peame selle probleemiga tahest-tahtmata tegelema. Ma usun, et igaüks meist mõtleb siis, kui lihtne oli naabrite venelastega suhelda ja ühel tänaval elada. Siis me oleme juba kohustatud neid põgenikke vastu võtma, sest meie oleme need, kes praegu seal maal inimestele kannatusi põhjustavad. Meie sõdime nende kodudes täna. Selle karmaga tuleb tegelda kui mitte meil, siis meie lastel.