Mees ja naine saavad füüsiliselt vahetada omavahel energiat. See avastus oli minu jaoks jahmatav.
Paari suhe on saanud sellega minu jaoks uue tähenduse. See on suur usaldus üksteise vastu. Oma eluenergiat jagada oma kallima inimesega. See peaks olema suhte parandamisel asendamatu.
Keera oma elu münt teist pidi. Kui sa tahad, võid seda teha kasvõi füüsiliselt. Keera oma keha kell tagurpidi, muuda päev ööks ja öö päpevaks, muuda talv suveks ja elu mured keera elurõõmuks. Koli teisele poole maakera ja leia sealt omale koht, kus on su õnn. Ja jäägi sinna või tule üks päev tagasi, kui tahad taas kord kogeda oma elu raskusi ja oma iseloomu negatiivseid külgi. Seal elavad sinu mured, sinu kahetsus, sinu võlad, sinu igatsus, sinu armuvajadus, sinu armukadedus, sinu väsimus. Kui sa tahad neid tundeid uuesti kogeda, siis ole valmis taas sukelduma põhjamaisetesse muredesse ja piinadesse. See on sinu elukool, seal on sinu õppetunnid. Aga kes ütles, et õppetunnid peavad rasked olema? See on ju valikute küsimus, kes soovib Kristuse moodi kannatada ja kes soovib Budha moodi kannatada, kes soovib saada karistatud, kes soovib saada pühakuks, kes valib vaimse tee.
Soovitan väga kõigil lugeda ka Vadim Zelandi kirjandust. Seda saab juba vähemalt kolmes keeles. Vadim Zeland kirjeldab oma raamatus variantide ruumi, kus sees me kulgeme. Me oleme kinni oma punktis ega näe suuremat pilti. Variantide ruumist saame valida omale teed vaid kujutades ja kogedes ehk mõtete ja tunnete abil valides. Ma olen kogenud seda tunnet, kui ma viibin variantide ruumis ja valin sealt omale tulevikupildi ning loon sellest omale kujundi. Kõige olulisem on luua kujund, mille suunas liikuda ja teekonnale mitte tähelepanu pöörata, vaid lihtsalt nautida sõitu.
Kõik toiduained kannavad endas infot, mida alateadvus seedimisel töötlema peab.
Kui illusioonil pole sisu, siis ei saa ka uhke välimus sellele hinge sisse puhuda. Ainult hingestatud sõnumid lähevad hingele kohale. Muidu lõbutseb ainult pea, millel pole sügavamat mõtet. Pea on kogu aeg täidetud seiklustega, kuid hing ei laula. Ja kui miski paneb hinge laulma, siis ei ole tähtis, kui uhke on see kommipaber seal ümber, kui suureks on puhutud visuaalid. Aju jahib visuaalset poolt, aga hingele piisab lihtsalt äratundmisest. Piisab, kui hing tunneb ennast ära, kogeb iseennast, sest selline kogemus ületab kõik illusioonid. Kõikvõimalikud illusioonid ei ole kunagi võimsamad hingerahust. Nad võivad vallandada kõiksugu tundeid. Illusioonid panevad meid kogema kõige painulikumaid tundeid, kuid kas nad saavad meid tegelikult mõjutada?
Meie mõistus küündib kaugele nii mikro kui makro kosmose ääremaadele. Selle reaalsuse piirid on nii laiad, et meie mõistuse jaoks hoomamatud. Ei saa ju oma eluea jooksul teha tiiru gallaktikale Või üle lugeda oma keha rakud.
Samas oleme tunnistajad nende kahe maailma vahel ja me saame mõõta, võrrelda, arvutada ajas. Me oleme ainukesed oma maailma selles skaalas, kes elavad ajaarvestusega.
Rakul on oma mälu, ka tema jätab sündmuse meelde, kui ta näiteks kõrvetada saab. Siis on vaja oma kehale öelda, et seda sündmust ei ole enam, et nüüd on kõik korras. Niimoodi saavad rakud kiiremini taastuda. Selleks õpetatakse minema oma lemmikpaika, et tekitada alateadvusele heaolutunne, see tunne vallandab kehas paranemise.
Uskumus on alateadvusse istutatud mõte, mis vallandab teatud info puhul vastava tunde. Suhtlemine teadliku teadvuse ja alateadvuse vahel käib ühelt poolt mõtte teiselt poolt tundega. Uskumus on kinnisidee, mis on põhjustatud mõtte ja tunde koosmõjul.
Taskuraamat 