Tänasel päeval on Eestis käimas tuline võitlus Eesti metsade eest. Inimesed on jagunenud kahte leeri – ühed on need, kes näevad metsa kui majandusharu ja teised, kui looduslikku kooslust. Eelmisel aastal ma tegin dokumentaalfilmi, mis uurib neid põhjuseid, miks meie metsade majandamine on muutunud rahvale talumatuks ning kuidas sellest olukorrast leida väljapääs.
See on eestikeelne film, mis sai loodud Hooandja toetusel ja rahva algatusel. Filmis me käsitleme kriitiliselt ühiskonnas esile kerkinud probleeme seoses metsade majandamisega ning pakume olukorrale konstruktiivseid lahendusi.
See on emotsionaalne lugu looduse kadumisest ja seda põhjustavast ületarbimisest. Filmis on palju faktipõhist infot tasakaalus loodusvaadete ja metsas elavate inimeste lugudega, millesse on sisse põimitud kaasaegset luulet, vanu regilaule ja muud folkloori. Filmi eesmärk on äratada tavavaatajas üles see osa, mis pärineb loodusest, et leida ja taastada see ühendus meie metsaga.
Kuna film sisaldab palju fakte ja teavet tänase olukorra ja ajaloo kohta, siis olen jaganud selle 14’ks osaks, et iga nädal näidata üht osa oma YT kanalil.
Esimeses osas “sissejuhatus” räägin ma peredest, kes elavad aastaid metsas ja saavad seal kenasti hakkama. Ma proovin ööbida püstkojas 25-kraadise külmaga ja räägin meie esivanematest, kes on elanud metsas aastasadu. Film algab luuleridadega, mis kirjeldavad meie rahva püsivust läbi erinevate ajastute.
Ristikivi.
Nagu piiri peal seisis ristikivi,
Nõnda elu veeres meie maal.
Nii on olnud juba aastasadu,
Nagu loomad, kes on käinud samu radu –
Meie looduses valitsenud on tasakaal.
Pole tarvis olnud ühtki sõda.
Meie rahvas alati on olnud vaba.
Igas naabris leiad oma sõbra,
Kes sul aitab vankri üle raba.
Kandsid vilju puud ka meie maal.
Viljasaak on sügiseti olnud kirju,
Laud on lookas igal aasta-aal.
Kivi tagant algab minu kodu.
Rahus elada võin oma kodumaal
Igor Skalkin
Selles filmis ma soovin juhtida meie inimeste tähelepanu meie päritolule ja metsa rollile meie kultuuris. Meie maa rahvas on olnud metsaga seotud tuhandeid aastaid, kuid alles viimastel kümnenditel oleme loodusest nii tugevalt võõrandunud. Meie esivanemad said enamuse eluks vajalikku oma metsast. See tegi meist sõltumatu ja iseseisva rahva. Metsad andsid meile süüa ja ulualust, pakkusid kaitset külma ja kuuma eest ning hoidsid meie elukeskkonda puhta ja tervislikuna. Inimesed elasid metsas ja said seal suurepäraselt hakkama. Ka tänapäeval elavad mitmed pered metsas ilma liinielektri ja muude kaasaegsete mugavusteta. Need on inimesed, kes kasvatavad omale ise toidu lauale ning majandavad end ära nii suvel kui ka pakase külmaga. Ma käisin ühe sellise pere juures ka ise külas, et veeta seal mõned päevad püstkojas 25 kraadise pakasega. Sellises keskkonnas viibides hakkan ma mõistma ja tajuma, kui hoitud ja turvaline on olla metsiku looduse keskel. Meie loodus ei ohusta meid, pigem vastupidi see puhastab ja rahustab meid ning tasakaalustab meie ärevat meelt. Me õpime kuulama enda sisehäält ja looduse hääli enda ümber. Mets toob kokku kõik meie looma- ja taimeliigid ühte kooslusesse, kus valitseb tasakaal ja harmoonia.
Teises osas “Tarbimine” kirjeldan ma elu linnas ja arutame, kuidas inimesed on oma tarbimisega metsa loodusliku koosluse tasakaalust välja viinud. Uskudes, et kõik läheb kogu aeg aina paremaks, kasvavad inimeste vajadused tarbimise järele, et aina rohkem võtta ja kulutada. Meie valitsus on kasvanud suureks monstrumiks, mille toitmiseks läheb tarvis meie loodusressursse. Meil hävitatakse massiliselt hapniku loomulikku tootmist looduses. Inimesi surutakse linnadesse kokku, takistades nende pääsemist metsa.
Linnaelu ei loo lisandväärtust vaid toimib millegi arvel. Me kasvatame samas usus oma lapsi, mõtlemata sellele, et neil tuleb tasuda meie poolt tekitatud võlad loodusele. Kui kaua me kavatseme veel valetada oma lastele, et neid ootab ees helge ja ilus tulevik? Et kui hästi õpivad, saavad nad omale kauni ja eduka elu tervislikus keskkonnas. Meile näitadakse progressi ja majanduskasvu, aga tegelikkuses toimub aina intensiivsem energia ja loodusressursside tarbimine, et kogu ühiskonda ja korporatsioone vee peal hoida. Millist tulevikku me oma lastele ehitame? Kus nemad oma lapsi kasvatama hakkavad?
Me oleme inimkonnana teinud läbi tohutu arengu progressi. Me suudame koguni noort metsa hakkida hakkepuiduks ja kütta sellega elektrijaama, nimetades seda seejuures roheliseks energiaks. Samas ei ole me siiani suutnud ära õppida lindude keelt, et ometi mõista, mida need süütud olevused meile öelda püüavad..
Meie ühiskond on harjunud tarbima. Me mõõdame loodust meie ümber loodusvarades. Metsast on saanud meie tarbimist rahuldav tuluallikas. Oleme nii sügavalt muutunud sõltuvaks loodusvaradest, et ei märkagi – ka meie ise rahvana oleme millegi vara. Mets aitab vabaneda tarbimise sõltuvusest ja hirmust homse päeva ees.
Filmi näidati esmakordselt kinos Sõprus 27. detsembril 2020
Rohkem infot filmi kohta leiab TELEGRAMI artiklist.
Tervet filmi saab vaadata Filmi Laenutuses
Kuna antud teema on hetkel väga hingelähedane igale eestlasele, siis ma soovin, et see info jõuaks võimalikult paljude vaatajateni.
Selleks palun sinulgi levitada seda sõnumit oma lähedastele ja tuttavatele.
Igor Skalkin
Režissöör
Taskuraamat 