Pöördumine kõigi noorte poole

Kallid lapsed, noored, meie järeltulevad põlved. Teie olete meie tulevik. Te olete meile väga kallid, sest teile me jätame kanda kõik oma võlad. Me oleme ära kulutanud kõik ressursid, oleme maha võtnud kõik metsad ja hävitanud enamus loomasid, linde, kalu ja muid elusolendeid – ikka selleks, et rahuldada enda tarbimisvajadusi või lihtsalt meelelahutuseks.

Teile me jätame tühjad kaevandused, betoonist linnadžunglid ja võlgades riigi. Me pärandame teile saastatud maa, mürgitatud jõed ja ära solgitud mered. Kogu põhjavesi on nii ära mürgitatud väetiste ja umbrohutõrjega, et see vaevu kõlbab juua. Tegelikult see koguni põhjustab steriilsust, seega vaevalt, et teil omal enam lapsi sünnib. Me hoolitseme ka selle eest, et meri oleks täis plastiku-reostust ja kõik mereannid oleksid saastatud mikroplastiku ja radiatsiooniga. Me jätame endast maha põllumaad, mis on monokultuuridega tühjaks kurnatud, vähe viljakad ja mürgised, et te ei saaks seal kasvatada omale täisväärtuslikku toitu.

Miks me seda kõike teeme? Me nimetame seda teaduseks, progressiks, ökonoomiaks ja roheliseks revolutsiooniks. Ikka selleks, et meil oleks hea elada. Me õpetame teile seda koolis, et ka teil oleksid sarnased tarbimisharjumused. Üldse õpetame teile palju ebavajalikku ja koguni valelikku infot, mida ei lähe teil elus kunagi tarvis. Me nimetame seda hariduseks. See on tegelikult süsteem, mis õpetab teile alluvust autoriteedile ning topib teie pead täis infomüra, et te ei saaks tegelda oma loominguga ega teaks oma tegelikku potensiaali. Meie arvates olete te rumalad. Mitte keegi teist ei saa nii targaks kui oli Einstein või Aristoteles. Te ei tea, mis on oluline ja tähtis.

Meie arvates on tähtis teha head karjääri ja teenida raha. Seepärast ei ole meil aega teiega tegelda. Me käime tööl ja pärast tööd oleme väsinud. Teid aga saadame lasteaeda ja kooli, kus teid kasvatavad ja õpetavad võõrad inimesed, kes ei armasta oma tööd. Meie tööst ei ole samuti erilist tolku ja ega see meilegi enamasti ei meeldi. Aga me teeme seda ikkagi, sest selles saab palka. Enda lohutamiseks ostame omale asju. Ning oma süütunde allasurumiseks teie ees, et pole saanud koos aega veeta, ostame teilegi kingitusi – mitu korda aastas. Samas me soovime, et te oleksite meile tänulikud selle eest, et me teid siia ilma sünnitanud oleme ja teie eest hoolitseme. Kuigi sisimas me loodame, et kunagi hoolitsete hoopis teie meie eest. Aga teie istute parema meelega oma telefonides ega tunne vähimatki huvi selle vastu, mis teie ümber toimub ja raske on isegi ette kujutada, kuidas teie ise oma eludega selles reaalsuses toime tulete.