Mind on kasvatatud ausaks ja õiglaseks inimeseks. Oma võlad olen alati ära maksnud, isegi kui on olnud raske. Oma lubadusi olen pidanud isegi siis kui see on olnud minule kahjulik. Seda valusam on lugeda kirju, kus mind kutsutakse alusetult “Võlgnikuks”. Tänapäeval on väga lihtne saada omale kaela mingi trahv või kohustus isegi kui ei ole seda teadlikult tekitanud ega kellelegi otseselt kahju põhjustanud. Sellistel puhkudel sütib minus ebaõiglustunne ja tekib trots nende võlanõudjate suhtes, mis neid alusetuid nõudeid esitavad, valesid silte kleebivad ja laimu levitavad. Kuigi ajapikku olen muutunud nende nõudmiste suhtes juba immuunseks ja ükskõikseks.
Kui vanasti olles palgatööline püüdsin kõik nõuded õigeks ajaks tasuda, siis täna ma tihtipeale isegi ei loe neid enam. Näiteks olen saanud hulga trahve selle eest, et mu auto on olnud kindlustamata, kuigi ise elasin Aasias ja mu auto seisis sel ajal üldse sõbra hoovis Belgias. Kuidas saab trahvida selle eest, et keegi ei maksa mingile ettevõttele maksu? Aga see on hoopis eraldi teema..
Vahel ma olen siiski võtnud vaevaks mängida inkasso firmadega seda emaili-pingpongi mängu, et näha kui vettpidavad on nende argumendid minu vastu. Näiteks saatis Eesti Energia kord minu ettevõtte maksmata elektriarved ilma pikema jututa oma “inkasso-koertele pureda”. Järjekordse nõudekirjale, kus seisis rasvaste tähtedega kirjas sõna “Võlgnik” , kirjutasin ma järgmise vastuse:
Nagu iga endast lugupidav inkasso firma, saatsid ka nemad mulle kohe vastuseks robotiga automaatvastuse, et olevat minu kirja kätte saanud jms. Selle peale oli mul valmis pandud järgmine kiri, mille saatsin neile meie uue kokkuleppe kinnituseks:
Hommikul kui selle firma töötajad olid sellise kirjaliku kokkuleppe oma postkastist leidnud, ajasid nad oma juristi tagajalgadele, kes kirjutas mulle järgmise kirja. Aga see kiri ei vabastanud neid enam meie kokkuleppest:
Pange tähele, mida jursit Triin Reinmaa väidab oma kirja lõpus:
“Rõhutame, et Creditreform Eesti OÜ ei ole Teilt tellinud ühtegi teenust, mistõttu on Teie tasunõue kirjade eest alusetu.”
Triin Reinmaa
Seda sama juttu ma olen kohtutäituritele varemgi kirjutanud. Kui mina ei ole tellinud teenust, siis mina ei pea nende tehtud töö eest ka maksma. Mäletate vanasõna: “Kes maksab, see tellib muusika”. Jätke see väide hästi meelde. Järgmiseks tuli mul kokku koguda nende poolt laekunud kirjad kuu aja jooksul ja koostada selle kohta juba koondarve:
E-kirjade lugemine ja koondarve koostamine on tüütu lisatöö, aga mul oli sellele määratud õiglane tasu. Selle raha eest olen nõus nende firmadega igakuiselt suhtlema. Pange tähele, et viivis on 5% päevas, et asi kiirelt lahendada, sest ka inkassofirmadel on kombeks sisse nõuda rohkem kui võlgnevus üldse kokku väärt on. Loomulikult määratud tähtajaks arvet ei tasutud, aga see ei heidutanud mind. Nüüd oli minu kord nimetada neid “võlgnikeks” ja nõuda sisse maksmata arvet:
Kasutades nende enda retoorikat sain nüüd survestada ettevõtet tasuma oma võlgnevust minu ettevõtte eest. Saatsin iganädalaselt selliseid kirju ja lisasin neile igakuiseid koondarveid. Creditreform ei pidanud kaua vastu sellisele survestamisele ja juba kahe kuu pärast nad lõpetasid igasuguse suhtlemise minuga. Mina aga jätkasin nendele meeldetuletamist, et nad on VÕLGU.
Pool aastat hiljem põrgatati see nõue edasi järgmisele inkasso firmale, mis alustas dialoogi otsast peale. Neile kirjutasin ma eelmise inkassaatori kurvast saatusest ning palusin nende abi oma saamatajäänud summa sissenõudmisel:
See oli minu viimane kiri, sest Julianus inkasso ei vastanud sellele kirjale ega nõudnud minu käest enam seda võlgnevust. Nemad ei olnud nõus ennast sellesse jamasse mässima.
Kes võitis? – ma ei oska öelda. Vähemalt ma sain neile tagasi teha seda psühhoterrorit, mida nad kõigile iga päev teevad.
Kas ma nautisin seda? – mingi hetk kindlasti. Laimajat laimata oli korraks mõnus, aga juba väga varsti ma tüdinesin nendest korduvatest meeldetuletustest, mida pidin neile iga nädal saatma ja koondarveid koos intressiga arvutama.
Aga mis Eesti Energiast sai? – neile ma tasusin selle võlgnevuse sendi pealt ära. Mitte inkasso vahendusel, vaid otse. Lihtsalt aastase hilinemisega. Ma oleksin selle ka võinud kohe tasuda. Lihtsalt ma soovisin Eesti Energialt koondarvet meili peale, aga nemad ei olnud nõus ja nõudsid, et ma iseteenindusest kõik need 3€’sed arved ükshaaval maksaksin. Lõpuks võtsin ennast kokku. Minu südametunnistus on selle koha pealt puhas.
Mis on loo moraal? – Ei ole mõtet lasta end lollitada nendel firmadel, mis teevad seda tänamatut tööd. Tuleb seista oma au ja tõe eest ja selleks saab kasutada nende enda vahendeid. Eraisikuna ei saa kasutada samu võtteid, kuna eraisik ei saa väljastada arveid. Aga siis on olemas teised viisid, kuidas oma puutumatust säilitada. Kui selle teema vastu huvi on, siis kirjutage kommentaaridesse ja ma võin selle kohta ka üht-teist jagada.
Olge terved!
Igor
Taskuraamat 