Me tahtsime väga saada kogemust maaelust. Kõik ju räägivad sellest, kui suurest roosast unistusest. Paljude eestlaste unistuseks on elada oma perega maamajas ja kasvatada seal lapsi. Otsustasime oma unistuse teoks teha. Võtsime ette oma vanemate talu, kolisime sisse, hakkasime remontima. Naine oli esimene, kes aru sai, et midagi on valesti. Ta tahtis kohe sealt välja kolida, aga nagu õigetele eestlastele kohane, ei jätnud me jonni. Punnisime edasi. Tegime maja elamiskõlbuliseks, ehitasime uue köögi ja vannitoa. Sisustasime elamise suure televiisori, mullivanniga, tõime sisse uhke mööbli. 

Siiski ei asendanud see meie endist eluviisi. Kadusid ära sõbrad, kadusid ära kõik hobid, lapsed tüdinesid kodus passimisest. Väljas polnud ka midagi teha. Passisime päevad läbi toas, sest kuus kuud aastast on Eestis lumi maas ja siis kui tuleb suvi ning tundub, et nüüd saab õhtusel ajal loojuva päikese paistel veranda peal mõnusalt teed nautida, avastad end põgenemas sääskede ja kärbeste eest, kes muudavad su olemise põrguks.

Siis otsustasime hakata tegelema mahepõllumajandusega. See on ju väga popp tänapäeval. Paned aga seemned mulda, väetad ainult kohaliku sõnnikuga ja naudid oma vilju. Esimene aasta oli meil sügisel saak. Teine aasta ei tulnud enam suurt midagi. Maa on nii tühjaks kantud, et sealt ei saagi midagi eriti tulla. Sõnnikust ka ei piisa, sest seal vaid üks kümnendik mineraalidest, mida taim tegelikult vajab.

Otsustasime siis naabrite mahedat majandamist toetada. Sealne elu näitas meile, mida tegelikult tähendab mahe põllumajandus Eestis. Selleks, et elada meie kodumaal toitudes puhtalt oma maa saadustest, tuleb anda endast väga palju. See on aastaringne tsükkel, kus kõik loomad ja taimed vajavad pidevat hoolt. See ongi kogu elu – kõik hobid, kõik väljaskäimised, reisimised, puhkused asendatakse loomade ja taimede eest hoolitsemisega. Võiks arvata, et vastutasuks saad kuldse tervise ja puhta eluviisi. Nii roosiline see siiski ei ole. Perenaisel olid nii tugevad valud kätes, et ta lõpuks loobus lehmade lüpsmisest ja lehmad löödi maha.

Kuna paljalt juurikatest ja taimedest on Eestis ära elada üsna keeruline, siis söövad eestlased sealiha. Sea söömise puhul on aga üks probleem. See loom kardab hirmsasti surma. Tema surmapäeval kajab terves külas sünge seakisa. Ta aimab oma surma juba tund aega ette. Ta on täis hirmu ja ahastust. Selle loomakese aju saadab kehasse tohutul hulgal stressi hormoone ja adrenaliini. Kogu see keemia ja hirm talletub sea lihastesse surmahetkel. Inimesed söövad selle hirmuenergia endale sisse. Eesti vanasõna ütleb, et seast jääb maha vaid sitahais ja seakisa. Ülejäänud pannakse kõik nahka.