Põdrad sõidavad paadiga üle vee
aga neist ei kuule enam me
sest nemad on ju kõigest loomad
ja mida loomad ikka halba toovad
me loomaaed on niigi nõnda suur,
et puudub sellel mõttel juur.
Kus saaksi vaest loomakest ma kaitsta,
kes suurde soomelahte ära eksinud
ei mina saa siis talle päikest peale paista,
et leiaks ta kus kompass kadunud.
Kadaka marjad lõhnavad kutsuvalt
sitked taimed sünge mere taustal.
Mu mõttekäik on niivõrd huvitav ja paeluv,
et kuidas saaksin seda mina mõista,
mis mind siin elus tegelikuult paelub
ja kuhu üritan ma kogu aeg võista.
See rännak tundub kestab igavesti
ja pole vahetki, et kuhu tee mind viib.
Ma astun edasi ja kõike kogen hetkes
vaid nii saan tunda, mis on elu riim.
Ma tahaks olla vaba selleks kasvõi hetkeks
et selle sõna sabast hoida siis..
