“Viimased read, hüvastijätud lähedastega, tänud, vabandused, andestamised . . . ja siis ma kukun. Kukun igavikku. Ma tunnen, kuidas mu keha kantakse trummipõrina saatel eemal kirstu. Aga see enam ei häiri mind. Minu sees on vaid sügav tühjus ja rahu. Ükski maine mure enam ei vaeva. Järele on jäänud vaid pimedus. Ma jään ootele. Uudishimuga ootan, mis minust edasi nüüd saab.
Sel aastal ma korraldasin esmakordselt laagrit meestele: “Surma Suus“. See on meestelaager, kus me sukeldusime sügavale surma teemasse ning vabastasime hirmud ja eelarvamused seoses surmaga. Olles palju lugenud ja uurinud surma kohta sain ma teada, kui vähe me tegelikult surma kohta üldse teame või räägime. Sellest on saanud tabu, millele ei pöörata ühiskonnas tähelepanu. Samas see mõjutab meid kõiki ja mitte kellelgi ei ole sellest pääsu. Seetõttu selle asemel, et surma eest pilku ära pöörata, kutsun ma sind surmale otsa vaatama, et teada saada, mis seal taga on, mis meid ees ootab ja kuidas selle olukorraga toime tulla.
Taskuraamat 