Sel kevadel võtsin ette uue väljakutse. Kuidas mu keha peab vastu rännakule läbi soo ilma vee ja toiduta. Viis päeva seljakotiga läbi Eestimaa looduse rännata ilma toidu raasukeseta ja sellest kolm päeva ilma veeta oli ainulaadne kogemus.
Paastumise juures on oluline absoluutselt mitte süüa. Kui sa närid päevas kasvõi ühe kuiviku, jätkab keha seedimisprotsesside aktiivsust ning nälg pidevalt kasvab. Kui aga keha ei saa enam üldse toitu, läheb ta üle säästurežiimile, lülitab seedimise välja ning hakkab tegelema muude kehatervendavate ülesannetega. Kolmandal-neljandal päeval kaob isu täielikult ja keha toimib samas tempos, nagu harilikult. Ainus erinevus on selles, et väsimus tuleb kiiremini peale ja peab tihedamini andma kehale puhkust.
Selleks, et effekt oleks maksimaalne, tuli meie grupil kõigepealt puhastada soolestik kõigist toidujääkidest. Puhastamiseks kasutasime soolavett. Ma jõin ära 11 tassitäit sooja soolast vett ning tegin füüsilisi harjutusi selleks, et see vedelik kiiremini minu kehast läbi läheks. Peale poolt tundi harjutusi ja vee joomist hakkasin käima tualetis. Lõpuks, kui vetsupaber oli pühkimisest täiesti valge, oli soolestik pestud. Seejärel jõime veel ühe liitri magedat vett peale ja püüdsime seda välja oksendada, et puhastada ka magu. Nüüd võis rännak alata.
Meie matk kulges läbi soode ja rabade, metsade ja külateede Lääne-Eestis. Seljas olid rasked seljakotid ja muu matka jaoks tarvilik. Magasime magamiskottides väljas kas lageda taeva all või tegime varjualuse koormakattest. Soojenduseks öösel kasutasime soojakotte, mida täitsime lõkke peal soojendatud veega. Meie Grupp koosnes 14 inimesest, kellest oli neli meest ja kümme naist. Paljud grupi liikmed olid sellisel rännakul juba mitmendat korda.
Kõige hämmastavamaks oli minu jaoks avastada, kui suur on minu keha energia reserv ilma vee ja toiduta. Me kõndisime päevas maha 8-10 kilomeetrit läbides rasket maastikku. Seejuures mitte keegi meist ei kukkunud ära ega jäänud haigeks. Inimesed olid lõbusas tujus ja nautisid rännakut looduses. Iga õhtu möödus lõkke ümber, kus jutustati oma sisemaailmast ja läbielamistest. Inimesed olid avatud ja sõbralikud.
“Ma käisin nõia juures nälgimas
Ei söönud seal mitu päeva.
Ma käisin teda kõrvalt jälgimas,
Kui palju näeb ta selleks vaeva,
Et päästa inimesed sõltuvusest
Ja lasta kehast välja raevu.
Ma olin kolmel päeval veeta,
Et tunda tulist elujanu.
Ma suutsin endast välja keeta
Ka kõige sügavama vastupanu.
Mu kõrval seisid reas ka teised
Sama tugevad ja sitked.
Need olid meie Eesti naised
Ja mehed tugevad ja pikad.
Me sammusime läbi raba
Ja kangelt trotsisime ilma.
Ei seganud ka märjad jalalabad
Ja jäine vihm, mis peksis silma.
Ma tean nüüd, et suudan rohkem.
Mu keha talub nälga, külma.
Ma enam oma võimetes ei kahtle.
Mu jaoks ei ole enam halba ilma.”
Kõige suurem väljakutse minu jaoks oli jätkata ilma vee ja toiduta kui rännaku korraldaja hakkas ise sööma ning jagama kõigile soovijatele poljongisuppe ja muud nänni. Edasi möödusid päevad lõkke ümber koos einestavate rännakukaaslastega. Meie grupist hakkasin vett jooma eelviimasena peale 70 tundi kuiva paastu. Ilma toiduta olin kokku viis päeva. Ma tundsin, kuidas minu kehal on veel reserve, et pidada vastu ilma veeta kokku viis päeva. Samas vee maitse peale kolme päeva kuiva paastu oli suurepärane.
Ma oleksin oodanud korraldajalt suuremat distsipliini toidu valikul peale paastu. Selle asemel, et hakata kohe agaralt sööma kõike läbisegi, on mõistlik alustada söömist rahulikus tempos. Esimene päev peaks olema vesi, teisel päeval toormahl, kolmandal päeval alles tahke toit, nagu riis või tatar. Paastust väljatulek kestab sama kaua kui paast ise. Keha vajab harjumiseks aega.
Kui ma lootsin, et selline rännak aitab mul veelgi häälestada oma keha toortoidule, siis ma eksisin. Tulemus oli vastupidine. Peale paastu oli mu keha stressis ja segaduses. Mu mõistus soovis ühte ja kõht midagi muud. Ma sõin kõike läbisegi. Mul oli raskusi seedimisega ning kadus igasugune distsipliin. Ma sõin viinereid!!
Paastuga soovitan olla kõigil väga ettevaatlik. Ma ei soovita sellega mängida ennem 20. eluaastat, sest keha on harjunud saama energiat toidust. Kui see eneriga allikas kehalt ära võtta, siis tekib kehas kriis, mida hiljem kompenseeritakse koos intressiga. Kasvab söögiisu ja tekib pidev näljatunne. Keha hakkab koguma reservi rasvadesse, et üle elada sarnaseid olukordi.
Paastu on hea pidada koos mõõduka füüsilise koormuse ja veeprotseduuridega, võimalusel looduses. See aitab kehal hoida toonust ning puhastuda mürkidest. Väga kasulik on käia saunas, et mürgid saaksid väljuda koos higiga. Paastumine ravib peaaegu kõiki maailmas tuntud haigusi, ka. AIDS’i. Keha on programmeeritud ise toime tulema viiruste ja tõbedega, aga selleks on tal vaja vaba ressurssi ja energiat, et puhastada organism kahjuritest ja mürkidest. Paastumine annab puhkust kogu seedeelundkonnale ja valgeverelibledele, mis vastutavad keha immunsüsteemi eest.
Kõige suuremaks elamuseks minu jaoks oli rännaku lõpus korraldatud higitelk. See on indiaanlaste järgi ehitatud telk, kuhu sisse kantakse punaseks köetud kivid ja tehakse sauna. Antud rituaal oli väga väestav ja vabastav minu jaoks. Ma tundsin ühendust Maaemaga. See kogemus andis mulle väge ja sitkust.
Ma liigitan tervisliku toitumise omavoliliselt lihtsalt kaheks. Ühed inimesed söövad kõike ja teevad paastu, et oma keha vahepeal puhastada. Teised inimesed söövad kogu aeg tervislikult, näiteks toortoitu. Nemad ei pea oma keha karistama perioodiliste suurpuhastustega.
Kokkuvõttes ma tean nüüd, et mu keha on võimeline palju enamaks. Kui ma isegi pean rändama 50 kilomeetrit läbi raske maastiku ilma vee ja toiduta, kandes kedagi veel enda seljas, tean ma nüüd, et mu keha saaks sellega hakkama. Ma loodan, et ma rohkem ei pea sellist kogemust ette võtma, et endale midagi tõestada. Aga see annab mulle sellise enesekindluse igapäevaelus, et ma ei karda enam midagi. Ma tean nüüd ka seda, et toit ei ole minu jaoks eluvajalik. Toit on minu kehale naudingute pakkumiseks. Surmahirmu sellega seoses mul enam ei ole.
Taskuraamat 