Alateadvus annab endast teada tunde abil. Alateadvus vastab välistele impulsitele või sisemiste seisundite kirjeldamiseks alati tundega. Tunne on kehakeel e. alateadvuse vastus. Seepärast ongi erinevaid tundeid nii palju ja nii erinevate tahkudega, kuid seejuures sõnades seletamatud, kuna sõna on pärit mõistusest ja tunne on pärit kehast või vaimust.

Toon näite: alateadvus kontrollib seedeelundkonna tööd. Seega saab ta esimesena teada sellest, kui kõht on söögist täis. Ta annab sellest märku mõistusele “täiskõhutunde” abil. Kogedes nüüd seda tunnet, me saame aru, et võime kohe söömise lõpetada, kuid tihti jätkame seda omast lõbust, et saada rohkem maitsenaudinguid. Need tulevad juba alateadvusest teiste tunnete näol. Alateadvus toidab meie meeli tunnetega.

Tunne vallandub tänu mõistuse poolt loodud olukordadele, kus vallandub situatsioon või kohtumine kellegagi, et see tunne esile kutsuda, mõistuse jaoks tundub see aga tõesena, ja mõistus võtab seda olukorda väga kainelt ning kaalutletult. Ta peab kõiki tegelasi päriseks ning arvab, et etendab seda rolli oma lühikese eluea jooksul. Mõistuse iga on hinge omast lühem ja mõistus ei suuda uskuda, et hing võib olla igavene. Mõistuse jaoks on eluiga surutud raamidesse.