Ma avan silmad pimedas telgis, mida valgustavad vaid punaseks köetud laavakivid. Nendest kiirgav kuumus põletab mu sääri ja ajab silmad kipitama. Kogu telk on täidetud piibutubaka ja ürtide suitsuga. Indiaanipealik saadab oma rahupiibu mulle edasi ja hakkab siis laulma iidseid indiaanilaule. Need pühad laulud on palved Lakota suguharu vaimudele, et kaitsta ja toetada meie laagri osalejaid, kes on üksi külmas metsas näljas ja janus. Kell on 4 hommikul ja me taas palvetame kõik koos higitelgis nägemusrännakul viibivate sõprade eest.
Vision Quest on iidne indiaani põlisrahva tseremoonia, mille käigus iga osaleja läheb üksi džunglisse, kaasas vaid üks tekk ja palvepatsid, jalas lühikesed püksid. Ta jääb sinna metsa ühele kohale neljaks ööpäevaks ilma vee ja toiduta palvetama ja mediteerima. Ta ei tohi lahkuda oma kohalt, mis ei ole suurem kui 2×2 meetrit. Seal ta viibib nii öösel kui päeval, päikese ja vihmaga. Toetuseks vaid palved ja laagrist kostuv trummipõrin koos indiaanilauludega ülejäänud grupi poolt. Iga nägemuse rännakul osaleja saab valida omale toetajad, kes tema eest laagris palvetavad, söövad ja joovad.
Meie Bellaga olimie toetamas selles laagris oma sõpra Nick Wolakit, kes kutsus meid Itaaliasse oma elu 3. vision questile. Indiaanlased on ülimalt ranged oma traditsioonide suhtes. Igal laulul, esemel või žestil on oma tähendus ja seda tuleb tähelepanelikult järgida. Ma sain korduvalt noomida iga vähima eksimuse eest. Indiaanlaste kombed nõuavad palju pühendumist ja aastatepikkust tööd, et mõista ja järgida nende traditsiooni.
Lakota hõimud ei kasuta rännakuteks mingeid aineid. Neil ei ole kombeks süüa kaktust või seeni ega juua ajauhaskat. Nende rohuks on vesi, tubakas ja nälgimine. Nende tseremooniad nõuavad alistumist ja tugevat distsipliini. Juba oma sõbra toetamine sel rännakul oli paras väljakutse. Igal õhtul ja hommikul kell 4 higitelgi (inipi) rännakud, 6 päeva järjest saime pesta end vaid oma higiga. Istusime külg külje kõrval mudases lombis madalas telgis, mida valgustasid tulikuumad kivid. Vett oli nii vähe, et nõusid sai pesta vihmaveega, mis sai samuti varsti otsa. Magasime telkides hobuste kõrval. Sõime üheskoos ühe Itaalia pere köögis pisikeses mägikülas Alpide jalamil. See oli tõeline katsumus, mis pani nii meie vaimu kui keha korralikult proovile.
Meie õnneks oli meil tugev saunakogemus abiks. See aitas meil üle elada ja isegi nautida 2-tunniseid higitelgi tseremooniaid, kus vahepeal väljas ei käidud. Avati vaid 4 korda telgi uks, et värsket õhku sisse lasta. Ma imetlesin seejuures Bella vastupidavust ja sitkust istuda seal inipis sirge seljaga kuumade kivide paistel, hingates sisse kõrvetavat leili auru, suitsetamas rahupiipu koos indiaani pealiku ja teiste osalejatega. Kusjuures sel hetkel kui ta piipu tõmbas, nägin ma midagi eriskummalist! Iga kord kui ta tõmbas tubakasuitsu omale suhu, helendas tal suu seest poolt. Justkui oleks tal tuli suus põlenud. Mu mõistus püüdis leida sellele selgitust, kuid ei suutnud, sest piip oli liiga pikk, et tuli oleks tema suhu ulatunud ja suits tema suus ei saanud ju helendada. (või sai?!) Ning kui ma siis jälgisin teisi osalejaid telgis, siis mitte kellelgi teisel ma ei näinud , et suu oleks seest poolt helendanud.
Kusjuures indiaanlased mitte kunagi ei tõmba tubaka suitsu omale kopsudesse. Nad ütlevad, et see on mürgine. Seda tõmmatakse ainult suhu ja puhutakse siis välja. Indiaanipiip e. chanupa on suhtlemisvahend suure vaimuga. Suits esindab vaimumaailma ja muudab selle nähtavaks. Piibu vahele higitelgis lausutud palved muutuvad võimsateks transformaatoriteks. Iga sõna on väestatud ja päris. Unenäod muutusid selgeks ja tähendusrikkaks. Wakatanka suure vaimu kohalolu oli tunda.
Viimasel päeval kui oli aeg osalejatel mägedest alla tulla ja nende jaoks asetati kivid suurde lõkkesse, tiirles kolm suurt kulli kõrgel taevas otse lõkke kohal. Me ootasime oma sõpru vaikuses tunde. Me olime valmis kõige hullemaks. Meditsiini sõnul 3 päeva ilma veeta on surmav. Meie kangelased olid olnud 4 päeva ja 4 ööd ilma vee ja toiduta külmas sügiseses mägises metsas, kus temperatuur langes öösiti alla 10 kraadi. Kuigi ma ise olen olnud rabamatkal ilma vee ja toiduta, olin siiski ettevaatlik, kas nad pidasid vastu või ei.
Ja sealt nad tulid, näod tekkidega kaetud. Indiaanlased ei luba nägemuserännakult tulijatele kohe silma vaadata, sest nende pilk võib olla metsik. 7 osalejast oli lõpuni vastu pidanud 6. Üks neist katkestas 2. päeval peale külma paduvihma, mis kastis ta teki läbimärjaks. Üks osalejatest oli naine. Ka tema tegi rännaku lõpuni läbi. Tema võis kanda T-särki erinevalt teistest osalejatest, kes olid metsas palja ülakehaga. Esimese asjana mindi higitelki, kus lauldi koos ja pesti end higiga. Siis toodi telki neile süüa ja juua, et rännakust taastuda. Ning seejärel laulsime kõik koos ümber suure trummi, et õnnestunud tseremooniat tähistada.
Nüüd saime me oma sõbraga lõpuks kokku, et uurida tema käest, kuidas tema kogemus oli. Ja siis tabas mind järgmine ime. Meie sõber Nick, keda me kolmekesi olime toetanud, kelle eest 4 päeva söönud ja joonud, ei olnud selle 4 ööpäeva jooksul kordagi näljas ega janus olnud. Ta ütles, et ei tundnud üldse janu ega nälga. Tõepoolest tema huuled ei olnud kuivad, ta ei olnud nõrk ega kõhnemaks jäänud, ta silmad särasid ja ta tormas ringi, nagu noor väle põder. Kui toit toodi lauda, oli tema viimane, kes omale süüa tõstis. See tähendab, et meie toetusest oli kasu. Me tõepoolest söötsime ja jootsime teda oma palvete ja visualiseerimisega. Iga kord kui ma sõin,kujutasin ette teda seda toitu söömas. Iga teise lusika tõstsin ma kujutluses tema kõhtu. Iga lonksuga mõtlesin ma Nicki peale. Ja see kõik jõudis temani!
Vähe sellest – osad osalejad kirjeldavad isegi üksikasjalikult neid maitseid, mida nende toetajad olid laagris söönud. Nad tundisd neid samu maitseid enda suus. Nii tugev on toetuse jõud! Nii selgelt töötab palve. See ongi kvantfüüsika, mis kirjeldab selliseid imelisi sünkroonsusi päriselus. Ja põlisrahvad on kandnud neid tarkusi ja teadmisi oma pärimustes ning rituaalides aastasadu või isegi tuhandeid.
Aho Mitakuye Oyasin – Kõigile minu suhetele.
Igor Earthchild Skalkin
- september 2024
#indiaanilaager
Taskuraamat 
