Me elame inforuumis, kus sõda esitletakse kui paratamatust, millega igaüks peaks leppima. Meie meeled on kujundatud sedasi, et sõjad on normaalne nähtus. Mitte keegi ei vaidle, kui sõjatööstusele eraldatakse iga aasta hiigelsummad maksumaksja raha. Igaüks, kes on õppinud koolis ajalugu, mäletab hästi, et kogu aja-arvamine käib ühest sõjast teise. Jääb lausa selline mulje, et muud meie inimkonna ajaloos ei toimunudki, kui vaid sõjad ja tapmised. Seejuures on tähelepanuväärne asjaolu, et kuulsaks on saanud just need poliitikud, kes alustasid, võitsid või kaotasid sõja. Sõjad ja tapmised ei ole meie jaoks normaliseeritud mitte ainult ajaloo õpikutes, vaid ka kinos ja seriaalides. Enamus meist on näinud tuhandeid tapmisi nii teleekraanil, kinosaalis kui ka telefonis. See on meie jaoks nii tuttav stseen, et teise inimese surm ei tekita meis vähimatki üllatust. Sama on teinud uudistesaated meie infoväljas. Uudistes näidatakse lakkamatult plahvatusi, tulistamisi ja ohvreid erinevatest konfliktidest üle maailma. Ja nii me oleme pidanud tarbima sõjateemalisi raamatuid, lugusid, arvutimänge varajasest east peale. Kõike selleks, et kui üks päev kästakse vorm selga tõmmata ja minna sõtta oma riiki kaitsma, siis ei tule see kellelegi üllatusena.

Aga miks peaks keegi meist üht riiki kaitsma ja kelle eest?

Loe edasi “Sõtta ei sunni.” →