Meie mõistus küündib kaugele nii mikro kui makro kosmose ääremaadele. Selle reaalsuse piirid on nii laiad, et meie mõistuse jaoks hoomamatud. Ei saa ju oma eluea jooksul teha tiiru gallaktikale Või üle lugeda oma keha rakud.
Samas oleme tunnistajad nende kahe maailma vahel ja me saame mõõta, võrrelda, arvutada ajas. Me oleme ainukesed oma maailma selles skaalas, kes elavad ajaarvestusega.
Rakul on oma mälu, ka tema jätab sündmuse meelde, kui ta näiteks kõrvetada saab. Siis on vaja oma kehale öelda, et seda sündmust ei ole enam, et nüüd on kõik korras. Niimoodi saavad rakud kiiremini taastuda. Selleks õpetatakse minema oma lemmikpaika, et tekitada alateadvusele heaolutunne, see tunne vallandab kehas paranemise.
Uskumus on alateadvusse istutatud mõte, mis vallandab teatud info puhul vastava tunde. Suhtlemine teadliku teadvuse ja alateadvuse vahel käib ühelt poolt mõtte teiselt poolt tundega. Uskumus on kinnisidee, mis on põhjustatud mõtte ja tunde koosmõjul.
Taskuraamat 