“Viimased read, hüvastijätud lähedastega, tänud, vabandused, andestamised . . . ja siis ma kukun. Kukun igavikku. Ma tunnen, kuidas mu keha kantakse trummipõrina saatel eemal kirstu. Aga see enam ei häiri mind. Minu sees on vaid sügav tühjus ja rahu. Ükski maine mure enam ei vaeva. Järele on jäänud vaid pimedus. Ma jään ootele. Uudishimuga ootan, mis minust edasi nüüd saab.
Kuulen valjut kõminat, mis tungib minusse läbi pimeduse. See on kirstule langeva mulla kõmin, kui minu keha maa alla maetakse. Aga see ei hirmuta mind enam. Kuigi mul elus oli hirm kinniste ruumide ja elusalt matmise ees, siis praegu on mu kehal päris mugav ja muretu tunne seal kirstus olles. Ma mõtisklen endamisi, kas selline ongi siis surm? Selles pole midagi hirmsat ju! Ma võiksin siin vabalt niimoodi lesida. Huvitav, kas nad jätavadki mu siia? Aga mis siis saab, kui ma siit välja saan? Mis elu ma siis elama hakkan, kui mul antakse uus võimalus? Kas ma jätkan sama moodi oma elu asjatut põletamist? Või ma teen midagi teistmoodi? Mis on minu elus oluline? Kas ma olen üldse elanud? Või olen ammu juba surnud olnud? Kas mul on üldse õigus elule? Ja kes annab selle õiguse? Kes otsustab, millist elu ma hakkan elama?
Mina! See on minu otsus. Ma tahan elada! Ma tahan elada see kord õigesti. Laske mind välja!“
Selline võib olla surmalaagris osaleja kogemus. Eestis korraldatakse surmalaagrit juba 4 aastat. See on laager, kus igaüks saab kohtuda oma surmaga. Turvaliselt, ohutult, aga nii ehedalt, et sellest saab elumuutev kogemus. Paljude osalejate jaoks algab sellest kogemusest nende uus elu. Selline laager aitab mõista, millist elu on siiani elatud ja mida oleks võinud teha teisiti. Korraga kui sa seisad silmitsi oma surmaga ja silme eest jookseb läbi sinu elu film, tekib sügav kahetsus kõige selle üle, mis oli elatud valesti või mis jäi tegemata. Aga õnneks annab neid vigu veel parandada. Enamus laagris osalejatest on teinud oma elus kardinaalseid muutusi, et parandada tehtud vigu ning seada oma elu õigele kursile. Selline laager annab uue vaatenurga elule ning paneb rohkem väärtustama seda järelejäänud aega, mis meil veel elada on jäänud.
Surmalaagri peakorraldaja Igor Earthchild sai oma esimese matmiskogemuse 11 aastat tagasi Volga jõe ääres ühes Tantra laagris, kus teda jõe kaldal liiva sisse maeti. Sellest sai tema uue elu algus. Aastaid hiljem otsustas ta pakkuda sarnast kogemust ka Eestlastele oma surmalaagris. Tänaseks on sellest kujunenud igaaastane traditsioon, kus mehed nii kodumaalt kui ka kaugemalt tulevad kokku 4 päevaks, et jätta oma vana eluga hüvasti ning vaadata surmale otsa. Laagri käigus tehakse läbi erinevaid harjutusi ja riitusi, mis aitavad välja astuda harjumuspärasest elu rutiinist. Enese analüüs ja peegeldused jagamisringidest näitavad selgelt elu jooksul tehtud õigeid või valesid valikuid. Surmalaagri lõpus on igal osalejal selge, mis on tema elus oluline ja kuidas selleni jõuda. Iga mees saab endaga kaasa elu mõtte, mille ta oli kaotanud juba varajases nooruses või mida ta pole kunagi leidnudki.
Sellest hetkest peale algab mõtestatud elu ning lõpeb logelemine.
Huvitav muutus on toimunud Surmalaagris osalejate seas läbi nende aastate. Kui esimestel aastatel tulid laagrisse šamaanid ja teadja-mehed, siis mida aeg edasi, seda nooremaks on läinud osalejate vanus. See on rõõmustav trend, et mehed juba nii toorelt on valmis muutma oma elu teadlikumaks ja küpsemaks kogemuseks. Ilus on näha, kuidas selle asemel, et ajada taga kergeid ihasid ja naudinguid, otsivad noored sügavamat elu mõtet ning on valmis seda ka elama. Surmalaagrist on saamas meheks saamise rituaal, mis meie ühiskonna tänases kultuuris täielikult puudub. Kui ainus noormehe täisikka jõudmise riitus on olnud telmale alkoholi müügiloa andmine ja lubamine joogilauda koos teiste meestega. Siis selle asemel saavad nüüd noored valida teadlikuma viisi täiskasvanuks saamiseks.
Tulles surmalaagrisse, saab igale mehele selgeks tema elu kõrgem põhjus ja tekib ka leppimine sellega, et meie elu siin ei kesta igavesti ning kõik oma unistused tuleb teoks teha ennem kui see elu läbi saab. Aga paljast teadmisest kahjuks ei piisa. Selleks on vaja seda oma nahal kogeda ja Surmalaager on just selline võimalus.
Uuri lähemalt Surmalaagri kohta, mis toimub sel aastal 8.-11. mai Saaremaal.
Taskuraamat 