Tõeline rikkus on omada aega. Oma aeg on suurim vara. Kuid parema meelega me vahetame selle aja hüvede vastu. Mida rohkem on meil raha ja hüvesid, seda enam peame maksma oma ajaga. Kui me saame vaba aja väikestes doosides, siis ei oska me sellega midagi peale hakata. Joome ennast täis või lähme paremal juhul kalale, kuid ikka joome ennast täis. Mei ei teagi, mis vabadus on. Seda ei ole meile kunagi näidatud. Alates esimestest eluaastatest on meie elu koosnenud lasteaedadest, koolist, keskkoolist, ülikoolist, esimesest töökohast või jälle ülikoolist. Siis on meil ühised trennid, laulutunnid ja meile kogu aeg korrutatakse, et muidu meie ei saa sotsiaalseks, ei saa hakkama.
Oma teadlikust elust olen ma kaks aastat olnud vaba ja alles kahe aasta pärast olen hakanud aru saama, mis vabadus tegelikult on – Kui ma ei pea enam vaatama kella, ma ei tea, mis kuupäev on või ma ei pea muretsema selle pärast, kas ma jõuan õigeks ajaks tööle jne. Süsteem kasvatab inimestest orjad, kes saavad lubada endale vaid kaks päeva vabadust nädalas ning puhkuse kord aastas. Inimeste jaoks on see normaalne. Meid on niimoodi kasvatatud. Vastutasuks saame süüa ja koha kus magada. Tegelikkuses on igal inimesel sünnijärgne õigus toidule ja mugavustele ilma tasuta. Iga inimene sünnib siia selleks, et teostada oma unistused, mitte veeta oma noorus koolipingil ja oma eluaastad firma või riigi hüvanguks tööd tehes. Meie väärtushinnangud ei vasta meie tegelikele soovidele. Meie huvid ja igatsused on peale surutud. Meie vabadus tundub niivõrd küündimatu..
Taskuraamat 